Erämaan viimeinen
Nukkuu korpi, ja nyt, aatoksissain minä matkaa teenYli metsien, uinuvan veenKuutar taivaan yön valaiseeMaalaa maiseman, pohjoisen siimeksen
Unta onko tää,Vai kuolema jossa palata sinne saan missähiillos jo luovuttaa lumen allaKun astun maailmaan, erämaan aikaan
Ensilumi satoi kahdestiMaalasi sieluni taulun
Tää jylhä kauneus ja ääretön yksinäisyysLapsuuteni metsän, taivaanKaikuu se haikeus halki tän matkanAamun tullen yö tarinansa kertooJylhä on kauneus ja ääretön yksinäisyyteniSitä henkeensä halajaaKehtoni hauta, hautani paikkaErämaan viimeinen on
Minne katosivat muutSuon noidat, neidontornitJa varjoissa havisevat puutKielon istutin ikihankeenHiljaisuuden tultua luotin tulevaan
Ensilumi satoi kahdestiMaalasi sieluni taulun
Tää jylhä kauneus ja ääretön yksinäisyysLapsuuteni metsän, taivaanKaikuu se haikeus halki tän matkanAamun tullen yö tarinansa kertooJylhä on kauneus ja ääretön yksinäisyyteniSitä henkeensä halajaaKehtoni hauta, hautani paikkaErämaan viimeinen on
Kõnnumaa viimane
Ronk magab ja ma nüüd mõtlikult rändanüle metsade, uinuva veeTaevas olev kuu valgustab öödVärvib põhjamaa maastiku varju
Kas uni see,või surm kus naasta saan sinna kustulease juba alla annab lume allKui maailma astun, kõnnumaa aega
Esmalumi sadas kaks kordamaalis mu hinge maali
Lapsepõlve metsa, taevamägine ilu ja ääretu üksilduskajab kurbus üle selle matkaHommiku koites öö oma loo räägibmägine on ilu ja ääretu on üksildusseda oma hinge soovinMu hälli haud, mu hauapaikon kõnnumaa viimane
Kuhu kadusid teisedsoonõiad, kirikutornidja varjus kahisevad puudvaikuse tulles uskusin tuleviku
Esmalumi sadas kaks kordamaalis mu hinge maali
Lapsepõlve metsa, taevamägine ilu ja ääretu üksilduskajab kurbus üle selle matkaHommiku koites öö oma loo räägibmägine on ilu ja ääretu on üksildusseda oma hinge soovinMu hälli haud, mu hauapaikon kõnnumaa viimane
Utolsó a vadonban
Alszik az táj és én most gondolataimban utazomerdők, szunnyadó vizek felettHold Hölgy világítja az éjtÉszaki árnyba festi a vidéket.
Álom ez tán,vagy halál, ahová menekültem, hola parázs már fel-feladja a hó alattBelépek a világba, a természet idején.
Kétszer hullott le az első hóLefestve lelkem képét.
Ez a zord szépség és roppant magányGyermekkorom erdeje, égboltjaBánat zengi be az utat.A nappal tovatűntével az éj mesél.Ez a zord szépség és roppant magányEzt vágyja az ember lelke.Bölcsőm sírja, sírom helyeaz utolsó a természetben.
Hová tűnt minden más,lápok boszorkái, lányok tornyaiés az árnyékban zúgó fák?Liliomot ültettem az örök hótakaróbaA csend érkeztével a jövőre bízom magam.
Kétszer hullott le az első hóLefestve lelkem képét.
Ez a zord szépség és roppant magányGyermekkorom erdeje, égboltjaBánat zengi be az utat.A nappal tovatűntével az éj mesél.Ez a zord szépség és roppant magányEzt vágyja az ember lelke.Bölcsőm sírja, sírom helyeaz utolsó a természetben.
Laatste der wildernis
De wildernis slaapt en ik reis door mijn gedachtenOver de wouden en het slapende waterVrouwe Maan verlicht de luchtVerft de wereld in de kleuren van het noorden
Is dit een droom?Of de dood waar ik waar ik wil terugkeren op een plekwaar sintels de hoop opgeven onder de sneeuw
De eerste sneeuw viel twee maalVerfde het schilderij van mijn ziel
Deze ruige schoonheid en oneindige eenzaamheidVan mijn kindertijdbos en -luchtDie schoonheid die echoot door deze reisAls de morgen opkomt vertelt de nacht haar verhaalDeze ruige schoonheid en mijn oneindige eenzaamheidDat is wat een man wil voor zijn zielHet graf van mijn wieg, de plaats ban mijn grafDat is de laatste der wildernis
Waar zijn de anderen heen gegaanMoerasheksen en de torens van maagdenEn de naaldbomen in de schaduwenIk plantte een lelie in de vallei van de eeuwige sneeuwEn toen de stilte kwam, vertrouwde ik op de toekomst
De eerste sneeuw viel twee maalVerfde het schilderij van mijn ziel
Deze ruige schoonheid en oneindige eenzaamheidVan mijn kindertijdbos en -luchtDie schoonheid die echoot door deze reisAls de morgen opkomt vertelt de nacht haar verhaalDeze ruige schoonheid en mijn oneindige eenzaamheidDat is wat een man wil voor zijn zielHet graf van mijn wieg, de plaats ban mijn grafDat is de laatste der wildernis
Posljedno od divljine
Divljina spava i ja kroz mislima mojim putujemPreko šuma i mirovni vodaDama Mjesec osvetli noćno neboNaslika svjet u sjevernim nijansama
Jeli ovo san?Ili smrt đje ja oću da se vratim u mjestoĐje žarovi odustaju nadu ispod snjegaKad ja sa korakom u svjet izađjem, u vrjeme divljine
Prvi snjeg je dvapu paoNasliko sliku od moje duše
Ova gruba ljepota i beskrajna usamljenostOd šume i neba od mog detinjstvaTa ljepota odjekuje kroz ovo putovanjeKad jutro svanuće noć priča svoju pričuGruba je ljepota i beskrajna je usamljenostDuša to želiGrob moje kolevke, mjesto mojeg grobaJe poslednji od divljine
Đje su svi drugi nestaliMočvarske vještice, tornjovi od devojkeI četinari u seniciPosadio sam ljiljana od doline u večan snjeg
Prvi snjeg je dvapu paoNasliko sliku od moje duše
Ova gruba ljepota i beskrajna usamljenostOd šume i neba od mog detinjstvaTa ljepota odjekuje kroz ovo putovanjeKad jutro svanuće noć priča svoju pričuGruba je ljepota i beskrajna je usamljenostDuša to želiGrob moje kolevke, mjesto mojeg grobaJe poslednji od divljine
Vildmarkens sista
Ödemarken sover och nu reser jag i mina tankarÖver skogarna, över slumrande vattenMåndamen lyser upp natthimlenMålar landskapet i nordens nyans
Är detta en drömEller döden, då jag får återvärda dit därglöden redan ger upp under snönDå jag stiger in i en värld, in i vildmarkens tid
Första snön föll två gångerDen målade min själs tavla
Denna mäktiga skönhet och ändlösa ensamhetMin barndom av skog och himmelNostalgin ekar genom denna resaNär morgonen kommer berättar natten sin sagaMäktig är skönheten och min ensamhet oändligDet önskar sig själenMin vaggas grav, min gravplatsÄr vildmarkens sista
Vart försvann de andraTräskens häxor, jungfrutornenOch barrträden som växer i skugganJag planterade en liljekonvalj i den eviga drivanNär tystnaden kom litade jag på framtiden
Första snön föll två gångerDen målade min själs tavla
Denna mäktiga skönhet och ändlösa ensamhetMin barndom av skog och himmelNostalgin ekar genom denna resaNär morgonen kommer berättar natten sin sagaMäktig är skönheten och min ensamhet oändligDet önskar sig själenMin vaggas grav, min gravplatsÄr vildmarkens sista